Loen ja loen seda kuramuse MSA’de eelnõu (Erakonnaseaduse muutmise seadus 144 SE II-1) ja selle arvamusi ning no ei saa aru, milleks seda pornot vaja on. Kõige vähem sellest, et miks saab avalikes huvides edendada ühiskondlikku poliitilist mõtet ning vaba ja demokraatlikku maailmavaadet nii Eestis kui ka välisriikides ilmtingimata ja ainult erakonna juures tegutsev sihtasutus (MSA), seda eriti kuna sama eelnõu ütleb selgelt, et MSA tegevus ei või olla suunatud erakonna eesmärkide saavutamisele (olgem ausad, see on reaalsuses ainus, millele nad suunatud on).
Ega ma muud öelda tahtnudki.
Masendavate sihtasutuste eelnõust ka…
Моя статья в "День за Днем" 11 мая
От противостояния к примирению
Ян Каплинский,
писатель, социал-демократ
Я не знаю ни одного эстонца, перебежавшего на сторону немцев во времяПервой мировой войны. Зато знаю фамилии многих высших офицеров-эстонцев, отважно сражавшихся с немцами в рядах царских войск. Позднее большинство из них стали командирами новорожденной эстонской армии. Без их знаний, приобретенных в Императорской Николаевской военной академии и других высших военных училищах, победа Эстонии в войне против Красной армии и немецкого "Ландесвера" едва ли была бы возможна.
Помню давний разговор со стариком, участвовавшим в Освободительной войне. Он рассказывал, что когда подобным ему эстонским парням пришлось воевать против «красных» уже на псковской земле, они делали это без энтузиазма, порой даже открыто выражая недовольство: не их это дело – вести войну против русских в России. Никакой русофобии среди эстонцев тогда не существовало. Была вековая ненависть к немецким помещикам, о которой, к примеру, написано в воспоминаниях эстонско-финской писательницы Хеллы Вуолийоки. Ненависть эта вырвалась наружу во время революции 1905 года, когда эстонские крестьяне сожгли множество мыз.
Воспоминания о тех событиях были очень живы в 1919 году, когда эстонские части столкнулись с частями "Ландесвера", сформированного из местных немцев и «солдат удачи» из Германии. Некоторые историки считают, что эти столкновения начались спонтанно, вопреки желанию эстонского командования: эстонским солдатам не терпелось открыть огонь, отомстить "баронам". И эти солдаты, певшие "мызы горят, немцы умирают, леса-земли достанутся нам..." разгромили немецкие части.
Не было антирусских настроений (не говоря уж о про-немецких) и на домашнем фронте. Моя мама, в годы войны – ученица тогдашней Пушкинской гимназии в Тарту, рассказала, что девушки из ее класса вели переписку с русскими солдатами-фронтовиками, вязали им шерстяные носки и посещали раненых в лазаретах в Тарту, пели им русские песни, читали стихи. Она и мне, тогда еще малышу, вечером иногда пела «Казачью колыбельную» по-русски. Как после этого не рассердиться на слова нынешнего президента Эстонии, что русский – это язык оккупации!
Резюмируя эти далеко не единственные примеры, не остается сомнений, что отношения между эстонцами и русскими до революции, а, по сути, до аннексии Эстонии Советским Союзом в 1940 году, были дружескими, а отношение эстонцев к Российской Империи – верноподданническим. И у эстонцев были веские причины быть верными подданными: реформы Александра III сильно сократили власть здешнего немецкого дворянства, и, введя русский язык обучения, дали эстонской молодежи возможность сделать карьеру, учиться и найти хорошие места работы в России, где, в отличие от Прибалтики, в их отношении не было «расовых предрассудков». Немало видных представителей зарождавшейся эстонской интеллигенции получили образование в Петербурге, Москве, Киеве, часто жили и работали там.
Ясно, что с тех времен многое в отношениях между русскими и эстонцами изменилось, причем не в лучшую сторону. Изменения эти сильно влияют и на межгосударственные отношения. Как и почему это произошло?
С исторической точки зрения главным виновником нынешних напряженных отношений, несомненно, является «гениальная» политика товарища Сталина, вследствие которой всего за год немцы для многих эстонцев из ненавистных поработителей и захватчиков превратились в освободителей от большевистского кошмара. А до этого даже такой консервативный политик как Яан Тыниссон пытался узнать у советских дипломатов, не могла бы Эстония получить военную помощь от Советской России против нацистской Германии...
В 1940-41 годах эстонцы получили подтверждение того, в чем ранее убедились виднейшие русские писатели Иван Бунин, Иван Шмелев или Лев Гумилев, в чем убедились восставшие против большевиков кронштадские моряки, тамбовские крестьяне или ижевские рабочие: Россией правит куча фанатиков и террористов. Почти все последующее вытекало именно из этого.
По-моему, в нашей истории гораздо больше общего, чем об этом знают или хотят знать многие политики и журналисты и в Эстонии, и в России. В обоих информационных пространствах слишком уж много мифов, искажений и попыток создания образа врага. О параллелях нашей многострадальной истории пишут мало, а иногда, по-видимому, даже не знают.
Да, многие эстонцы воевали в немецких частях СС. Но подавляющее большинство их было мобилизовано в эти части, а в СС они попали по той причине, что в составе Вермахта могли служить только граждане Германии. А сколько при этом русских и украинцев воевало в составе немецких войск? Около двухсот тысяч человек, и все они добровольно вступили в РОА или другие подобные формирования. А ведь в Первой мировой войне под немецкими знаменами не было русских формирований, как не было и эстонцев или латышей. Зато был польский легион и финские стрелки…
Вывод один: сталинский режим, в отличие от царского правления, очень уж способствовал тому, что в советское время считалось предательством. Здесь есть, о чем подумать. И думают – как в Эстонии, так и в России, где тоже слышны голоса о том, что и власовцев, возможно, следует считать борцами за свободную Россию...
Пишут и об эстонских "лесных братьях" – чаще всего просто как о бандитах, помехе для восстановления мирной жизни после войны. Этот так называемый бандитизм считают оправданием депортаций или ссылки десяток тысяч мирных граждан в Сибирь. Депортацию называют «переселением». Хочется спросить, считаются ли бандитами и восставшиe против большевиков крестьяне Тамбовщины? Были ли семьи русских «кулаков» также «переселены» на пустынные берега какой-нибудь сибирской большой реки, где им пришлось жить, а часто и умирать без еды и крыши над головой?
Но, несмотря на эти перегибы, образ Эстонии в российских средствах массовой информации не так упрощен и тенденциозен, как образ России в эстонских СМИ. У читателей, неспособных просматривать российские сайты или газеты (к сожалению, уровень знания русского языка у нас постоянно снижается), создается впечатление, что в России («путинской России») у власти находится некая неосталинистская клика, отсутствует свобода слова, систематически убивают журналистов и восхваляют Сталина.
В нашей прессе позитивную информацию о России днем с огнем не сыщешь. Наших читателей удивило бы, что в российских школах изучают Солженицына, Бунина или «Солнце мертвых» Ивана Шмелева, безжалостно изображающее беспредел красного террора в Крыму. Выступление президента Медведева, который сказал, что преступлениям Сталина нет оправдания, осталось без внимания нашей прессы, хотя было замечено и отмечено наградой фонда Unitas, основанного Мартом Лааром. Попытки переоценки «белого» движения и их лидеров – Колчака, Деникина или Врангеля, предпринимаемые в интересах национального примирения, нашей публике незнакомы, или же их интерпретируют как проявление великорусского шовинизма. Когда я смотрел документальный фильм Никиты Михалкова о Колчаке, то не мог не думать о том, что, по семейным преданиям, и мой двоюродный дед боролся против большевиков под командованием адмирала...
Хотим мы того или нет, наша история тесно переплетена с историей России, и было бы разумно учиться на этом, а, возможно, и участвовать в процессе перехода от противостояния к примирению – как между эстонцами и русскими, так и между двумя нашими государствами. Примирение невозможно без знаний, а знания несовместимы с пропагандистскими стереотипами и мифотворчеством, от которых давно уже пора решительно отказаться.
Jalutuskäik kaheksa sajandi taguses Tallinnas
Tallinna päeva puhul ja meie seast lahkunud arhitektuuriloolase Rein Zobeli mälestuseks kutsun teid põnevale matkale muinasaja loojangu ja keskaja koidiku aegsesse Tallinna. Kuigi Tallinna mereäärsel rannikul on elatud juba viimased 5000 aastat, tõusis siinse muinasasula tähtsus nii umbes tuhande aasta eest, mil maapinna kiire tõusu tõttu merest liiga kaugele jäänud Iru linnamägi oma tähtsust hakkas kaotama. Kui meist keegi 13. sajandi esimestel aastatel tänase Tallinna kesklinna kohale sattuks, oleks ainuke enamvähem tuttav objekt vaid Toompea kõrge paepaljand. Seal, tänase Soome saatkonna kandis asus eestlaste puust Lindanise muinaslinnus, mille taanlased 1219. aastal vallutasid ja oma kivilinnust rajama asusid. Vana kivimurru kohale kerkis Toomkirik. Tekkis de jure kaks, tihti vaenujalal olevat eraldi linna, mis liideti üheks alles 1878. aastal. 800 aasta eest all-linna tänasel kujul ei olnud. Puust tarade ja muldvallidega ümbritsetud kindlustatud külade vahel looklesid igivanad tolmused teed, neist paljud said hilisemate vanalinna tänavate eelkäijateks. Meri loksus tänase Gonsiori tänava kandis. Viru väljaku kohal oli madal rannikumeri. Umbes Aia tänava joonel liikus merepiir põhja suunas. Kusagil seal asus ka muinasaegne Tallinna sadam. Meri ja sadam tähistavad kaubavahetust. Ja tähtis kaubalinn oli Tallinn juba aolinna päevil. Eestlaste suur küla koos turuväljakuga asus tänase raekoja platsi ümbruses. Sellest sai Tallinna süda, tulevase linna tuumikala. Sadamale lähemal asusid võõramaiste kaupmeeste külad: skandinaavia kaupmeeste asula Oleviste kiriku ümbruses ja Vene kaupmeeste hoov Sulevimäel. Esimesed Ojamaalt pärit sakslastest kolonistid lõid 1230. aasta paiku oma asula Niguliste kiriku ümbruskonda. Tulevaste suurte katedraalide kohal olid esialgu esimesed puust pühakojad. Koos ristiusuga jõudsid Tallinna ka vaimulikud ordud. Tulevase Vene tänava äärde sadama lähikonda lõid oma esimese konvendihoone dominiiklased, sealsamas asusid ka kolme meestsistertslaste kloostri Kärkna, Padise ja Ojamaa Roma kinnistud. Naistsistertslaste Mihkli kloostri asula tekkis aga Toompea nõlva alla. Nii kujunes Tallinna, keskaegse Revali all-linn 13. sajandi keskpaigaks üksteisest eraldatud kindlustatud asulate rägastikuks, millele Taani kuningas Erik Andraraha 15. mail 1248 linnaõigused andis. Linna kaitsevõime vajas aga parandamist. Nii asusid Taani võimud 13. sajandi lõpus asulaid ühendama, ümbritsedes need esimese kivimüüriga. Järgneva sajandi jooksul sai Tallinna ringmüüri sisse jääv vanalinn oma tänased piirid. Kindlustuste tugevdamine jätkus aga jooksvalt veel pooletuhande aasta jooksul.
Tallinna lasteaedade uus arengukava peab tagama kohad ja kvaliteedi
Esmaspäeval kutsusid Tallinna haridusameti juhid ümarlauale linnavolikogu fraktsioonide, lasteaednike ning lastevanemate esindajad, et tutvustada koostamisel oleva Tallinna munitsipaallasteaedade uue arengukava Lasteaiakoht igale lapsele põhimõtteid. Uus arengukava hõlmab aastaid 2013-2021. 2006. aastal koostatud arengukava saab sel aastal läbi. Haridusameti juhataja Andres Pajula sõnul seati kehtiva arengukava eesmärgiks luua juurde 4000 uut lasteaiakohta. Selle aasta lõpuks on see number 180 koha võrra ületatud. Samas on aga sündivus olnud vahepealsetel aastatel arvatust suurem ja nii on endiselt lasteaiakoha järjekorras üle 1000 lapse. Investeeringute poolel seatud eesmägid on aga selgelt alatäidetud. Täpsema täitmise protsendi jäi Pajula võlgu. Uue arengukava koostamist nõustab OÜ Cumulus consulting, kes veab ka pealinna uue koolivõrgu arengukava väljatöötamist. Püütakse prognoosida laste arvu kuni 2030. aastani. Oluline on arvestada rände mõjusid. Uue arengukava visiooni sõnastamisega on olnud palju vaidlusi. Hetkel on töös järgmine sõnastus: Võimaldada kõigile 1,5-7-aastastele Tallinna lastele, kelle vanemad seda soovivad (vajavad), paindlikk alushariduse- ja hoiuteenus arendavas õpi- ja mängukeskkonnas. Siit tuleneb, et uues arengukavas käsitletakse laste päevahoidu laiemalt, ka eralasteaedade ja lastehoiuteenuse panust. Ümarlaual osalejad pöörasid tähelepanu, et arengukava visioonis peab olema selgemalt väljatoodud turvalise õpikeskkonna tagamine. Konkreetsete investeeringute kõrval on oluline tuua välja ka pearaha suurendamise vajadus. Uued kohad ei tohi tulla õpikeskkonna kvaliteedi arvelt. Uue arengukava eelnõu hetkeseisu tutvustatakse ümarlauale taas juuli lõpus või augusti alguses. Augustis tulevad ka arengukava projekti avalikud arutelud, misjärel läheb see linnavalitsusse ja -volikokku kinnitamisele.
Sõjaaegse Tartu põnevad lood
Nädalavahetusel sattusin pikemalt rääkima ühe oma kauge hõimlase 1934. aastal Tartus sündinud Helduriga. Kuna sõjaaegset elu mäletavaid inimesi jääb üha vähemaks, panin ajaloohuviliste jaoks kirja mõned põnevad Helduri meenutused. Helduri isa ehitas 1930. aastate alguses kortermaja Puiestee ja Raekoja/Raatuse tänava nurgale sõjaväegarnisoni vastu. Väikese poisina vaatas Heldur öösel kodu aknast, kuidas punaarmee üksused Tartusse saabusid. Sõja ajal läks Heldur Tartu 3. algkooli. Puust koolimaja asus Raekoja tänava ääres. Ühel hetkel võttis aga koolimaja üle Saksa sõjavägi ja nii kolis kool Peeter Põllu/Munga tänava ääres tänase haridusministeeriumi hoone lähedal asunud majja. Tollal oli seal koos viis kooli. 1943. aastal hakkas punaarmee Tartut tihedamalt pommitama. Enne lasti linna kohale nn jõulupuud, mis pimendatud linna valgustasid. Omakaitse meestel õnnestus aga korra punalennukid eksiteele juhtida. Nimelt lasid nad jõulupuud Tartu lähedal asuva soo kohale ja kogu hävitav pommilaadung kukkus sohu. Tartus tegutsesid Saksa okupatsiooni ajal punaste luurajad, kes omadega raadio teel ühendust pidasid. Üks neist olevat jäänud vahele, kui luuraja laps teatas hommikul oma lasteaiakaaslastele, et "täna Tartut ei pommitata. Isa tuli kapist välja ja ütles." Üks punaste raadiojaam olevat leitud talvisel ajal Tartu ujula riietuskabiinist. Pimendatud linnas kandsid inimesed riiete küljes isehelkivaid ribasid. Ka autode esiklaasi küljes olid taolised valgusribad. Tartu garnisoni juures pidasid valvet omakaitse mehed. Üks neist olevat lasknud suurest igavusest aia ääres kõndiva kassi surnuks. Kuul tungis aga läbi aia, surmates maja hoovis olnud ema ja lapse. 1944. aasta augustis lahkus Helduri pere varakult Tartust. Peavarju saadi tuttavate juures talus Imavere ja Võhma vahel. Üks tuttav olevat lubanud neile autoga järgi tulla ja Läänemaa randa viia, kus paat juba ootas. Meest aga ei tulnud ja nii asus Helduri pere septembri keskel omal käel lääne poole liikuma. Vändras lõikasid aga Vene tankid neil tee äre. Pöördudes tagasi tallu, selgus, et see tuttav mees käis neid sealt siiski otsimas. 1954. aastal asus Heldur õppima EPAs metsandust ja töötas hiljem aastakümneid selles sektoris.
Sajandi eest valmis Revali kõige kaasaegsem hoone
Euroopa Noortefoorumi valimisea teemaleht
Hetkel küll üsna sisu ja funktsioonita, kuid olgu ta siiski ära märgitud. Nimelt avas Euroopa Noortefoorum hiljuti valimisea langetamise teemale pühendatud teemasaidi – oleks võinud oodata kuni asjal ka sisu, kuid vähemalt algus on tehtud. Leht ise siin: www.voteat16.eu
Vanemapensioni asjus
Sellel valitsusliidul oleks justkui mingi kohustus teha isegi õigeid asju valesti. Või on siis mingi needus nende peal?
Igal juhul on riigi poolt mõistlik, kui pensioni maksmisel arvestatakse ka laste kasvatamisega. See pole küll mingi sündivust tõstev tegu, kuid arvestab asjaoluga, et laste kasvatamise tõttu võis vanemate töötasu jääda napimaks ning seetõttu tuleb ka tulevane pension väiksem.
Probleem, mida lahendada, on seega olemas. Kui me teeme seda varem, kui pensionireformi kavandajad üheksakümnendate keskel Koonderakonna valitsuse ajal vajalikuks pidasid, pole midagi katki? Küsimus on, kuidas me seda teeme.
Asi on selles, et varem sündinud laste kasvatamise eest saab täna lisaks kaks aastat pensioniõiguslikku staaži iga lapse kohta, kui teda on kasvatatud vähemalt kaheksa aastat. Mõistlik on, et nüüd luuakse kord, kus hiljem sündinud laste eest, keda on samuti vähemalt kaheksa aastat kasvatatud, makstakse samuti pensionilisa. Selle väärtus vanema pensionis on sisuliselt võrdne varem sündinud laste eest makstavaga. Ehk siis hindame pensionisüsteemis vanemate panust samadel alustel ja sõltumata sellest, millal nende lapsed sündisid.
Täiesti rappa läheb aga asi nende laste kasvamise arvestamisel, kes sünnivad 1.jaanuaril 2013 ja hiljem. Siinkohal näeb valitsuse eelnõu ette täiendava makse tegemise vanema kogumispensioni kontole lapse esimese kolme eluaasta jooksul.
Ja need on kaks täiesti erinevat suurust, kas vanem kasvatas last kaheksa aastat ja rohkem või siis ta kasvatas last tema kolme aastaseks saamiseni.
Esimesel juhul võime kindlad olla, et pensionilisa saab tulevikus vanem, kes last ka tegelikult kasvatas.
Teisel juhul võib pensionilisa saada ka juhul, kui vanem last peale tema kolme aastaseks saamist enam ei kasvatanudki. Veelgi hullem – need, kes last ka tegelikult kasvatasid, jäävad pensionilisata.
Märkus: ärgu teid segagu teadmine, et seda lisa saab lapse kasvatamise eest vähemalt kaheksa aasta jooksul ja et seda makstakse ühele vanematest nende kokkuleppel. Need reeglid on kirjutanud elu ise, sest on ka peresid, kus nii ema lapsi kui isa lapsi kasvatatakse kui ühiseid lapsi.
Miks?
Täna otsustas siis riigikogu enamus kahjuks tuhanded inimesed jätta ilma õigusest saada töötuskindlustusest hüvist töötuks jäämise korral. Lubatu täitmata jätmine on asja üks pool. Ühe kindlustusliigi maine rüvetamine teine. Aga siinkohal tahaks rääkida hoopis rahast. Kõik järgnevad numbrid on pärit valitsuse eelarvestrateegiast, mis rahandusministeeriumi koduleheküljel üleval. Olgu öeldud, et maksemäärad on aastate jooksul olnud erinevad, aga sellegipoolest on numbrid kõnekad. Miljonites eurodes siis.
Kui sotsiaaldemokraatide ettepanek oleks läinud läbi ja sisuliselt 2008 sõlmitud kokkulepe jõustuks, oleks see suurendanud 2013 aastal töötuskindlustuse kulusid 50 miljoni euro võrra. Ja sellegi poolest oleks ka madalama 3 %-lise maksemäära juures jäänud eelarve tasakaalustamiseks rohkem kui 50 miljonit eurot valitsusele ikkagi.
Kui numbrite taga puudub lugu
Kui küsisin mõni aeg tagasi ühelt Eesti kapitalil põhineva keskmise suurusega ettevõtte keskastmejuhist sõbralt, miks ta otsustas väikeettevõtja karjääri kasuks, vastas ta, et on väsinud oma ülemustele uute bemmide teenimisest. Selline otsekohesus, olgugi banaalne, räägib aga üllataval kombel nii mõndagi paljude ettevõtete juhtimisstiili ja organisatsioonikultuuri kohta.
Ühetaoline juhtimispraktika
Eelmisel aastal EASi tellimusel EBSi, Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli koostöös ilmavalgust näinud Eesti juhtimisvaldkonna uuring viitab juhtimispraktika äärmiselt suurele ühetaolisusele Eesti ettevõtetes. Seda ühetaolisust iseloomustab muu hulgas lühiajaline, 1-3 aasta pikkust perioodi hõlmav ning peamiselt müügi- ja finantsnäitajate jälgimisele keskenduv planeerimine ja vähene tähelepanu tulevikuvisiooni loomisele. Samuti tõstavad vähesed juhid esile ettevõtte edukuse, maine ja väärtuste tähtsust töötajate motivatsiooni kujunemisel. Uuringu järeldusi toetavad juba mitmendat aastat ka EBSi magistrantide isiklikel kogemustel põhinevad organisatsioonides strateegilise eestvedamise taset hindavad kodutööd.
Kui puude taga polegi metsa
Missiooni ja visiooni üheks olulisemaks ülesandeks ettevõttes on just idealistliku motivatsiooni äratamine. Lihtsustatult võib öelda, et vähemalt võtmetöötajate jaoks peaks missioon olema piisavalt tähendusrikas ning visioon piisavalt innustav, et nad tuleksid homme tööle ka siis, kui neil poleks enam tarvis raha teenida. Pikka aega eestvedamist uurinud ja üks selle valdkonna enamtsiteeritud autoreid Warren Bennis möönab, et uuringutes esineb tugev korrelatsioon (tajutava) hea eestvedamise taseme ja ettevõtte väärtuse kasvu vahel ning kirjutab artiklis The Four Competencies of Leadership, et liidrite kaks olulisemat kompetentsi väljenduvad tähelepanu ja tähenduse juhtimise suutlikkuses. Neist esimese, tähelepanu juhtimise, keskmes ongi visiooni ja selle elluviimiseks vajaliku tegevuskava ning pühendumuse olemasolu ja teise, tähenduse juhtimise, sisuks eelkõige müüdiloome – lood, mis muudavad visiooni sihtgruppide jaoks innustavaks ja tähendusrikkaks.
Kui Bennis rõhutab eestvedamise tähtsust ettevõtte väärtuse kasvatamisel, siis EASi uuring osundab, et omanike aktiivne kaasatus planeerimisprotsessi viib Eesti ettevõtetes fookuse pigem müügi- ja finantsnäitajatele ning jätab vähe tähelepanu visiooni, organisatsioonikultuuri ja personaliga seonduvatele küsimustele. Kindlasti etendas siin olulist rolli ka majandussurutis, mis sundis omanikke juhtimisse tihtipeale jõulisemalt sekkuma ning pilgu numbrimaailma poole pöörama. Siiski võib pidada murettekitavaks, et organisatsioonikultuuri, mille aluseks visiooni raamistik koos missiooni ja põhiväärtustega on, nähakse olulise arendusvaldkonnana vaid vähem kui kolmandikus ettevõtetes.
Miks numbrid meid innustada ei suuda?
Miks siis visiooni ja sellega kaasneva loo olemasolu ikkagi nii oluline on? Mõned vastused on leitavad käitumisökonoomikast – teadusharust, mis ühendab majandusteaduse ja psühholoogia. Kui traditsioonilise majandusteaduse keskmes on kujutletav ratsionaalne, isiklikku kasu maksimeeriv toimija, siis psühholoogia on püüdnud mõista ja kirjeldada inimkäitumist eelkõige sellisena, nagu see tegelikult aset leiab. 2002. aastal Nobeli majanduspreemia pälvinud Daniel Kahneman on üks kaasaegse otsustamisteaduse alusepanijaist, kes püüdnud neid distsipliine ühendada ja irratsionaalset käitumist modelleerida. Kahnemani uuringud näitavad muuhulgas, et enamiku inimeste matemaatiline intuitsioon ei võimalda neil määramatuse ja ajasurve tingimuses teha ratsionaalseid valikuid. Võtame kasvõi järgmise lihtsa ülesande:
Õun ja kirss maksavad kokku 1 euro ja 10 senti.
Õun maksab 1 euro rohkem kui kirss. Kui palju maksab kirss?
Ratsionaalse arutluskäigu tulemusena on igaüks võimeline jõudma õige vastuseni. Ometi vastasid enam kui pooled Princetoni ülikooli tudengitest ajasurve tingimustes intuitiivselt valesti. Ja olgu siinkohal mainitud, et 10 senti on vale vastus.
Just intuitsiooni puudumise tõttu ei suuda inimesed tihtipeale näha lugu, mis numbrite taga peitub (juhul, kui see muidugi üldse eksisteerib), ega pelgast numbrimaagiast kuigivõrd innustuda. Nii viitavadki innustava visiooniga seostamata tulemusmõõdikud tihtipeale tähendusrikkuse puudumisele ja kesisele strateegilise eestvedamise kvaliteedile ettevõttes.
Tähendust loovad väärtused
James Collins ja Jerry Porras uurisid maailma edukamaid ettevõtteid (3M, Hewlett-Packard, Sony, Philip Morris jt), mis on vanemad kui 50 aastat, tööstusharu turuliidrid, näinud mitut tegevjuhtide põlvkonda ning läbinud arvukalt tootemuutusi. Neist ühegi tippjuhid ei väida, et ettevõte eksisteerib ennekõike kasumi suurendamise nimel, kuid ometigi ületab ühe neisse investeeritud dollari kumulatiivne väärtus ajavahemikul 1926-1990 turu keskmist enam kui 90%. Veelgi enam – nende ettevõtete missioon loob äritegevusele tähendusrikkuse, andes aimu, mis kaoks maailmast, kui ettevõtet enam pole, ja visiooni illustreerib innustav lugu sellest, mis juhtub siis, kui visiooni abil kirjeldatud olukorrani jõutakse.
Organisatsiooni väärtused, mis on visiooni raamistiku lahutamatuks komponendiks, osundavad muu hulgas, kas ja milliseid kompromisse saab lühiajalises plaanis pikaajaliste taotluste arvelt teha. EASi uuringu andmetel on 70% organisatsioonikultuuri arendanud Eesti ettevõtetest rakendanud teadlikult väärtuspõhist juhtimist, mis annab tihtipeale tulemuseesmärkidele tähenduse ja viitab ka sotsiaalsetel (vastastikkus, lugupidamine, järjekindlus), mitte ainult turunormidel (kaup kauba või raha teenuse vastu) põhineva kultuuri loomise püüdlustele. Sotsiaalsed normid on võrreldes turunormidega ajas püsivamad ning neile tuginev organisatsioonikultuur aitab kaasa usaldussuhete ning just keerukamate töösoorituste õnnestumiseks vajaliku pühendumuse tekkimisele. Usutavasti on sellistes ettevõtetes ka vähem neid võtmetöötajaid, kes näevad tulemuseesmärkide saavutamise taga vaid lugu juhi järjekordsest uuest autost.
Lugu ilmus 30.04. Postimehe Otsustajas ja 6.05. E24's: http://www.e24.ee/826870/kui-numbrite-taga-puudub-lugu/
Loading ...
Valides Isamaa ja Res Publica liidu konservatiivid, annad hääle majanduslangusele, 86 847 töötule, SKP -16,1 % langusele, kriisi viidud majandusele, 